Hõbeehete valmistamiseks on vaja teadmisi, oskusi ja kogemusi. Ehtekoolis õpitakse algteadmised tehnikatest, ehete ajaloost, kunstiajalugu jms vaadatakse, mida muud ennevanasti ja praegusel ajal teevad. Sõltub koolkonnast ja kooli filosoofiast, millele rõhutakse – mõnest koolist tulevad meisterlike tehniliste oskustega meistrid, teises koolis on oluline traditsioon ja rahvuslik ehe, kolmandas kaasaegne ehtekunst ja neljandas nagu nt EKA-s miski tabamatu ja seletamatu tunne ja filosoofia, mis inimesi ühendab.

Seto ehete valmistamist otseselt üheski koolis ei õpetata. Julge meister võtab kätte ja hakkab lihtsalt otsast pihta. Tehnilised oskused hõbeehte loomisest peavad muidugi juba olemas olema. Rahvuslike ehete puhul peab teadma konteksti, tundma traditsiooni, kuidas ja milleks kantakse, millega koos, mis puhul, mis vanuses jne. Ja iga ehte valmistamises on palju nõkse ja sügavat teadmist, mis esmapilgul välja ei paista, isegi tegijale endale. Pikapeale tehes hakkad aru saama, miks on traditsiooniliselt nii tehtud... ja et sel on põhjus...või siis, et saab ju ka teisiti. Mina õppisin ehtekunsti Soomes(bakalaureus 4 a ja magister 1,5 a) ja selles koolis oli rõhk kunstil, tehniline meisterlikkus on tulnud pigem kogemustega päris elust.

Kasutan eheda naise hõbeehetes kasutatakse palju traditsioonilisi päris ja ehedaid kullassepa- ja ehtekunstniku tehnikaid – metalli sulatamine ja valamine, saagimine, puurimine, lihvimine, puhastamine, jootmine, viilimine, tagumine, poleerimine...

Käsitööna valminud hõbeehted tähendavad, et nende juures on väga palju tööd, mis tehakse meistri kahe käega. See omakorda tähendab, et päris kahte ühesugust ehet ei saa sündida, sest inimene ei ole masin. Poodides müüdavate ehete puhul kasutatakse tihti ka vormi võtmist ja nt 100 ehte korraga valamist. Pronksehted tehakse kõik niimoodi ja enamus ehtepoodides olevatest kuld- ja hõbeehetest. Ka sellise meetodi juures on siiski palju käsitööd, sõltub sellest, kui palju tööd lihtsustavaid masinaid ettevõttel on. 

Mina ehete juures vormi järgi valamist ei kasutata, kõik ehteosad on valminud käsitsi üks-ühe haaval hõbeplekist välja saagides, teravaid servi seejärel viilides, siis lihvides ja vormides. Ühel hetkel saab kirju peale graveerida ja lõpuks on poleerimine. Vahepeal on ka palju jootmist(see käib elava tulega, gaasiga kahte hõbedatükki kuumutades, mida tahad igaveseks üksteise külge kinnitada. Vahele käib hõbejoodis, mis sulab kiiremini kui hõbedatükid ise ja nii joodabki ehteosad kokku). Kui tegu on elava tulega ja kuuma metalliga, siis peab silm olema terav, käsi täpne ja kindel ja mis kõige olulisem – tunnetus väga hea. Tunnetus tehnika puhul on siis see nähtamatu asi, mis areneb kogemusega.

Graveerimine ehk eesti keeles hõbelõige tähendab väikeste graveerimisnugadega ehk stihlitega joon joone haaval, lõige lõike haaval hõbeehtesse joone uuristamist, välja lõikamist, graveerimist. See on aeglane ja meditatiivne töö, mis nõuab keskendumist ja täpset kätt. Kuna jooned on sügavad, siis valesti läinud lõiget ära kustutada/lihvida ei saa, kõik, mis on, nii ka jääb. Nagu eluski - kõik jääb kuhugi alles ja ka sisaliku tee kivil jätab jälje... Mulle meenutab see tehnika joonistamist, meditatiivne pool selles on väga ilus.