Kas alguses oli sõna või valgus? Ehtekunstniku-hõbesepa maailmas on pidev küsimus – kas algul oli idee ja siis tuli teostus või... kas pole see mitte hoopis vastupidi? Vahel on mul idee - joonistan, visandan ja siis teen ta hõbedasse. Aga vahel on mul hõbedat üle või on mingid hõbejupid-ehteosad jäänud eelmistest ehetest ja siis sünnib idee pigem käte kaudu mõteldes. Inimese kätes on suur tarkus. Minu arust mõtlevad käed ise. Käed teavad, tunnevad, otsustavad palju kiiremini kui see minu väike aju kuskil seal peas oma sõnamulinaga seda suudab. Kui ma hõbedat puudutan ja hakkan teda kuskilt otsast tegema, vormima, siis juba tulvab ääretust taevast kosena tuhat ja üks ideed mu sisse – kätesse, südamesse, silmadesse. Siis on küsimus, mida valida, kuidas edasi, milline vorm ja muster võtta, mis jätta. Millist teed mööda minna neist tuhandest mu ees? Üks viib metsa, teine rappa, kolmas üle laia lageda. Kohale viivad nad kõik, aga mõni on ka tupiktee. Kunstnik ja kunstikriitik on ikkagi kaks eri inimest. Kunstnik loob ja ei analüüsi seda, mida teeb, mõistus tihti ainult segab. Ja siis tuleb kriitik ja võtab teose üksipulgi lahti või siis loob loo ja konteksti ümber teose/maali/ehte.

Ja see Linnutee muinaslugu, kust ta tuleb? Oh, kes neid muinasjutte teab, kust tulevad ja kuhu lähevad...nad on nagu kassid – austavad sind oma kohalolu ja õrnusega hetkeks... ja siis kaovad oma salapäraseid kassiasju ajama. Nii on kunstniku-looja jaoks inspiratsiooniga. Ta tuleb kuskilt korraga ja suure mühina ja kirega ja terve ilm saab korraga selgeks ja valgeks....ja siis ta kaob. Ja mina väike inimene imestan...naudin seda kullavihma, mis sadas üle minu ja minust läbi...ja olen tänulik. Seletada ei mõista, aga võin kasutada seda, mis end ilmutas. Võin luua talle vormi – kas hõbedas, sõnas, maalis...nii, kuis oskan. Aga kunstniku jaoks on parim teos alati veel loomata. Ja tehtud teosed on juba lõpetatud asjad.

Siin ehtes oli mitu ehet koos. Vahepeal oli ta ka üts ummamuudu seto kaalakõrd. Ja medaljon oli algselt koos paarilisega kõrvarõngasteks. Aga nad said veidi liiga paksust hõbedast tehtud ja tulid liiga rasked kõrva. Nii said neist kaelakee osad. Selle ehte puhul jah oli enne pigem vorm ja siis tuli lugu. Sest – kunstniku suurim saladus – ega ma ju ise ka ei tea, mida ma teen. Alles siis tean, kui valmis. Miskit kuskil seespool hinges huikab mind laia laane takkast kodu poole, keegi seal südamesopis kratsib ja nõuab oma pisikeste kassikäppadega – loo mind! Ja loomisprotsessi ajal? Oh, siis on kas rahu, joovastus või loomisvalud ja teen lihtsalt näo, et jajah, kõik on kontrolli all. Aga alati on hingesopis siiski usaldus ja teadmine, et nii nagu tuhat ja üks korda varem, ju ka nüüd Jumal aitab mind ja sellest tohuvabohust sünnib Midagi. Et sünnib tervik, teos, osade summa, milles on tuhandekordselt rohkem kui see osade summa. Mis seal ehtes siis ongi? Tükk hõbedat, ütleb praktik. Aga õnnestunud hõbeehte puhul on ehtes ka meeletu maagia, terve uus maa ja ilm ja lugu seal sees. Ja see lugu ja ehtekunstniku käte soojus, tarkus, kogemused ja energia tuleb sinuga kaasa, kui sa seda ehet kannad. Ja sina lood temaga oma suhted, omad mälestused – oma loo. Ja see ongi nii ilus. Ja väärismetallist ehte, mis sulle eriline ja hingele kallis, võid pärandada edasi oma lapsele või lapselapsele ja lugu jätkub läbi põlvkondade.

Selles ehtekomplektis on siis kaelakee ja väikesed rippuvad kõrvarõngad. Inspiratsiooniks on olnud naise olemus ja keha, etnograafilised vanad setu hõbeehted, meie maagiline ja värvikas soome-ugri rahvapärimus ning muistsed mustrid, märgid ja salakirjad. Mustrid graveerin peale väikeste graveerimisnugadega käsitsi, joon joone, lõige lõike haaval. Eesti keeles on selleks ilus sõna - hõbelõige. See on aeglane, meditatiivne ja täpsust nõudev töö. Midagi ära kustutada ei saa, mis jääb, see jääb.

Käsitööna valminud hõbeehe koosneb kaelakee osast ja amuletist. Nii kaelakee müntidel kui maagilise šamaanitrummi meenutava amuleti keskmes on Naba. Siit algab Maa ja Ilm. Ilma Naba see on, ürgne tee tagasi iseenda juurde. Siit nabast läheb nöör, verev lõng jookseb metsade ja taevaste ja seitsme maa ja mere taha, Sinu vanaema suitsusauna trepile kokku, näe, vanavanaisa vaim tuleb seenemetsast, väits käes ja panged ääreni. See punasekirju vöö ühendab meid oma esivanemate ja metsa ja maaga, iseenda ja oma südamega. Naisest algab kõik... uus elu ja uus ilm... otsige naist! Kui naine teab, kes ta on ja mis ta on...saab tema vägi välja tulla ja tema ja maailmaga kõnelema hakata. Nii sünnib uus, vahtsene, kordumatu ehe lugu. Sünnib laps, sünnib lugu, võib meeski sündida uuesti sellise naise kõrval.

Kuulata hõbeda helinat.. Ta viib su ära kaugele... ja toob ärgates tagasi, siiasamma, endasse. Oled kohal. Oledki kohal...

Täiskuu sillerdav kiirgav lummus kumab taotud arhailistest hõbemüntidest ja pärimuse salakirjad jutustavad ürgset muinaslugu ja loitsu, mis on nii kaugel ja ometi nii lähedal - siit siugleb kaitsev ussimuster üle taevaruumi, taevatähed ja ristid valgustavad Su teed Linnutee all ja Ilmapuu keset Ilma hoiab sind tugevasti juurtega iseendas ja oma keskmes oma telje ümber. See ürgne lugu ja kutse... kas tunned end ära?

Kas see on sinu oma väekee?