Emalinnu pesast koorub tuhat ja üks linnulast, igal hommikul lendavad pisikesed ilmalinnukesed-hingelinnukesed tähtedena taevas ja igal öösel puhkavad oma Suure Ema tiibade varjus.

Kord leiab iga väike lind endale mõõtmatu tähistaeva alt hingekaaslase, leiab ka oma Ilmapuu keset oma maad ja ilma ja punub sinna pesa. Ja tema õrnadest lumehelesinistest ja taevatähetäpilistest munadest algab jälle uus elu ja saab alguse uus maa ja uus vahtsene ilm. Nii oli ja nii on, ajast aega, ikka ja jälle ja uuesti. OM!

Inimese hinge sees on see maa ja ilm, sinu hinge sisse teeb su oma hingelinnuke pesa, tasakesi sahistab sulgedega, õrnalt -õrnalt kudrutab ja siristab ja huikab ja kutsub ta laanetagusel linnuhäälel Sinu südant. Kas sa kuuled? Kas sa tunned? Kas tead, kes oled, kas mäletad, kust tuled? Otse sinu hingepõhjast kõrgub vägev Ilmapuu taevaste taha, kõrgele-kõrgele, kaugele-kaugele! Linnuteena keerleb verev kirivöö läbi su juurte, läbi su verekohina ja kumisevalt lööva südame.

Kuulata, kuulata, tunne ära!


HÕBELINNU LOOMISLUGU
Seda Emalinnuga/Imätsirguga kaelaehet tegin vist küll umbes 4 aastat. Või 5. Kaua!! Algul oli sõna ja siis tuli valgus... kuidas see nüüd oligi... ja siis mõte...ja sündis linnu kuju, mille hõbedast välja saagisin ja sõlevormis kumeraks tagusin. Ja siis ta seisis... kannatlikult ootas seal töölaua nurgas koos teiste poolvalmis ehetega, kuna ometi Ehtekunstnikul jälle see vaim peale tuleb. No ei tulnud, tundus kuidagi väga keeruline see ehte lõpetamine. Kas teha nii või naa või teisiti? Valikuid on ju miljon... Ühel hetkel tegin linnu keskele sõle. Sõlg-Lind! Just! Geniaalne! Küll ma olen osav, oli Ehtekunstnik endaga väga rahul. Hmm...aga see kinnitussüsteem nii küll ei tööta... Aga südame ligi ta peab naisel ometi olema... No teeme tast siis parem kaelakee!

Tulemaagia - hõbeda jootmine

 "Kas tahaksid kaelakee olla," küsisin Linnult. "Njäu", ütles Lind, kes oli öö otsa Mustade Kasside Kalaktikas ringi lehvinud ja nüüd olid tal keeled puha segamini läinud." See on siis otsustatud, "ütlesin mina. "Nüüd hingena on sul veel võimalus valida, kellena soovid sündida, aga hiljem seda muuta ei saa. Ma ei tee sust hiljem näiteks sõnajalaõit või põhjanaela või päkapikku või inimest. Või naist!" "Ookoo", ütles Hõbelind. "Tahan olla loomislugude lind, kes aitab oma inimesel tema lugu luua". "Saagu nii", noogutasin mina ja nii ta siis sündis.

Sulgede saginal
Hõbeda helinal
Loomislugude lind sündigu
Suure tamme juure alt
Põhjanaela tagumise serva takkast
Ilmapuu iloks, inimeste ilma
Sinu hinge helendama
Sinu ilma vahtseks looma

Linnukeste hõbedast välja saagimine selle väikese juveliirisaega.

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis mul oli kogu aeg mõte, et see on Suur Emalind, täpsemalt Lõuna-Eesti Imätsirk, ja et oma tiibadel kannab ta paljusid väikseid linnupoegi, kes hakkavad pesast välja lendama...või juba on välja lennanud ja on tulnud ööseks tagasi pessa puhkama.

Eesti rahvaluules regilauludes on palju ilusaid kujundeid ja lugusid Ilmalinnust, kes muneb oma munad suure kuuse otsa või õunapuu otsa ja neist munadest siis saabki alguse kogu maa ja ilma, päike ja kuu ja vikerkaar... Veelinnurahvas nagu soomeugrilikult oleme. Ka see maailma alguse loomisloo Ilmalind on selle ehte sees.

Ehtes on ka Hingelind, kes on igal inimesel oma ja ainulaadne. Sinu hinge sees ongi see Suur Ilmapuu ja see pesa ja lind puhkamas, linnupojad tiibadel valmis hommikul jälle maailma lendama. Linnupojad võivad kujundlikult olla ka sinu sõnad või teod, millega maailma lood.

Palju kaitsvaid ja õnnetoovaid salakirju, märke ja mustreid olen lindudele peale ja ka sissepoole graveerinud. Üht ehte poolt näitad maailmale, teist näed ainult sina, see on nii salajane, salajane, salajane! Kõrvarõngastes on ka kaks poolt, taga on sõnajalalehed, ees linnukesed.

Telli päris oma hinge Lind SIIT